Neljandat aastat tegutsev Viimsi Pihlakodu saab sügisel teha uue avamispeo hooldekodu juurdeehitusele, kuhu tuleb 34 ühekohalist tuba. Just üheste tubade järele on klientidel kõige suurem nõudlus.
Hooldekodu külastades tundub mulle, et tõeline elu käib hoopis tubadest väljaspool. Lisaks omavahelisele suhtlusele kasutatakse üldkasutatavaid ruume nii lugemiseks, käsitöötegemiseks kui ka telekavaatamiseks.
Veebruar on Pihlakodus muusikakuu ning tiibklaveri olemasolu võimaldab majja kutsuda erinevaid esinejaid. Aastate jooksul on siin käinud esinemas nii Reet Linna kui ka Voldemar Kuslap, aga eakatel käivad külas ka Viimsi muusikakooli noored, MLA Viimsi Lasteaedade mudilased ja MUBA õpilased.
Suvel korraldatakse kontserte õuealal. Siis saavad esinema tulla ka suuremat ruumi vajavad kollektiivid nagu näiteks rahvatantsijad. Populaarne on iga-aastane „Päev lähedastega“. Tegu on üritusega, kuhu kutsutakse klientide lähedased – möödunud aastal tuli kokku lausa 150 külalist. Iga seltskond võttis endale kaasa piknikulina ja -korvi ning üheskoos veedeti mõnusalt aega – nauditi ilma ning üksteise seltskonda. Eelmisel aastal korraldati eakate ettepanekul sel päeval ka käsitöölaat, kust sai soetada hooldekodu klientide valmistatud esemeid. Müügist saadi kokku 164 eurot ning ühiselt otsustati, et raha eest ostetakse Pihlakodu aeda puu.
Kui paljud teie juures teenusel olijatest on viimsilased?
Marlies Siht, vastuvõtu- ja kliendisuhete juht: Hetkel on majas 115 klienti, kellest 2/3 on Tallinnast, aga kokku on kliente 16-st omavalitsusest – Saaremaalt, Võrust, Viljandist. Viimsist on hetkel 15 klienti.
Mille järgi kliendid hooldekodu valivad?
Marlies: Pahatihti öeldakse, et keegi soovitas meid. Aga nii see elus käibki – me soovitame üksteisele ikka häid arste või juuksureid. Hooldekodudel on järjekorrad ja kliendid võetakse teenusele selle alusel. Me küll proovime viimsilasi eelisjärjekorras võtta, sest nende lähedased elavad siin ja nõnda on omakestel mugavam oma memmel/taadil külas käia, aga alati ei pruugi see võimalik olla.
Kas hooldekodu koha järele on suur nõudlus?
Merike Merirand, Pihlakodude juhatuse esimees: On, ja meie soovitus on see, et varakult tuleks eakas järjekorda panna.
Aga millal on järjekorda panemiseks õige aeg?
Merike: Umbes pool aastat enne teenusele tulemist. Ehk siis, kui ilmnevad esimesed märgid, et eakas ei pruugi enam üksinda hakkama saada – sagedased kukkumised, ununeb ravimite võtmine jne.
Kas eakate lähedased vajavad ka nõustamist?
Marlies: Muidugi, teeme seda praktiliselt igapäevaselt.
Millistel teemadel nõustamist vajatakse?
Marlies: Absoluutselt kõiges! Mõni soovib hinnakirja kohta infot, teine küsib nõu erinevate võimaluste kohta. Lähedane ei pruugi teada kliendi vajadusi. Vahel tasub enne hooldekodu kliendiks tulemist kaaluda hoopis koduhooldusteenust.
Nõustamise eest ollakse väga tänulikud ja tihti öeldakse, et läbi nõustamise saadi palju uut infot või mõtteid.
Merike: Päris mitmed tulevad meie juurde õendusabiteenuselt. Siin nad taastuvad ja lähevad koju tagasi. Alati ei ole hooldekodu n-ö lõpp-peatus.
Kas hooldekodude kohta on endiselt ka müüte, mida ümber lükata?
Marlies: Ma arvan, et müüdid on pigem nende seas, kes ise ei ole hooldekodu külastanud. Ja ka vanematel inimestel.
Üks viis müütide murdmiseks on see, kui eakas saab enne teenusele tulemist meile külla tulla ja tutvuda nii meie poolt pakutavate tegevuste kui ka ruumidega. Nii mõnigi on külaskäigu lõpus tõdenud, et meie juures on väga tore!
Nooremad ei võta hooldekodusse tulekut pereringist väljalükkamisena. Nad mõistavad, et lastel on oma elud, enda lapsed ja pangalaenud ning nad ei saa iga päev memme või taadi juures olla.
Merike: Meie pakume sooja ja võimalikult kodusarnast keskkonda. Ka siinsed elanikud käivad reisil, lastel külas, poes, üritustel, kohvikutes.
Kes paremini kohanevad – mehed või naised?
Marlies: See oleneb, aga vanemad inimesed pigem soovivad omavahel suhelda. Üksteisega rääkides ju kuuled, et ka teistel on sarnased mured, haigused või mõtteviis.
Merike: Suhtlemine on jõustav!
Kuidas personali leidmisega on?
Merike: Alati võiks paremini olla. Täna on seaduses nõue, et kõigil töötajatel peab olema hooldaja kutse. Lisaks koolitame ka meie omalt poolt oma personali. Meie endi teha on see, kas noored soovivad hooldajaks õppida või mitte. Kes sooviks minna õppima eriala, mida me ise ei tunnusta ega väärtusta?
Marlies: Tööjõupuudus on tegelikult ju üldine – otsitakse nii arste, bussijuhte kui ka õpetajaid. Vanasti ehk noored pelgasid hooldaja ametit, aga tänapäeval see enam nii ei ole.
Merike: Tänapäeval on kasutusel palju abivahendeid, nt invatõstukid ja pööramislauad. Valdkond areneb ning kasutusel on aina rohkem roboteid, nt robotkassid. Ka Pihlakodus vaatame me robotite ja digimaailma poole, nt võiks meil olemas olla robotkelner.
Käivad Pihlakodus ka praktikandid?
Marlies: Kogu aeg. Me kasutame seda ressurssi ära – nemad on meile abiks ja meie õpetame neid. Mitmed tulevad hiljem meie juurde ka tööle.
Millest te puudust tunnete?
Merike: Kuna oleme erasektor, ei kompenseeri riik meile erialaspetsialistide, näiteks füsioterapeutide, psühholoogide või tegevusterapeutide palkamist. Nende spetsialistide saamise nimel me pingutame.
Marlies: Liiga vähe räägitakse eakate depressioonist. Aga ka meie töötajate vaimse tervise hoidmine on oluline. Näiteks koostöös töötukassaga toimuvad meie töötajatele vaimse tervise koolitused.
Milline on koostöö vallaga?
Marlies: Väga hea! Eaka lähedane on huvitatud, et KOV hakkaks teenusele tulles kohe kohatasu kompenseerima. Viimsi vallavalitsuses aetakse dokumendid kiiresti korda ja sellega muret ei ole.
Viimsi Pihlakodu hooldusteenust puudutavate küsimuste korral saab infot e-posti marlies@pihlakodu.ee või telefoni 525 6192 teel. Infoga saab tutvuda ka kodulehel www.pihlakodu.ee.
Jane Saks
Viimsi Teataja toimetaja