21. septembril tähistasime Pihlakodus ülemaailmset Alzheimeri päeva. See päev tuletas meelde, kui oluline on märgata ja toetada mäluhäiretega inimesi ning nende lähedasi, aga ka väärtustada mälestusi, mis kannavad endas meie elulugu ja identiteeti.
Pihlakodudes on saanud armsaks traditsiooniks mälukohvikud. Need said alguse soovist luua meie elanikele mõnus ja turvaline võimalus tulla kokku, meenutada möödunud aegu ning jagada üksteisega lugusid ja elukogemusi.
Mälukohvikus võib iga kohtumine saada alguse mõnest tuttavast esemest, fotost, muusikapalast, maitsest või ühisest teemast. Räägime lapsepõlvest ja kooliajast, tööst ja tähtpäevadest, kodust, perest ning paljust muust, mis on olnud inimese elus oluline.
Mälukohviku eesmärk ei ole kontrollida, kui palju või kui täpselt keegi mäletab. Tähtis on võimalus olla koos, kuulata ja jagada. Tuttavad teemad võivad tuua esile ammu ununenud lugusid ja emotsioone ning anda võimaluse meenutada hetki, mis on inimese jaoks tähenduslikud. Mõnikord kõlab mälukohvikus palju naeru, teinekord tulevad silma liigutuspisarad, mõlemad on osa meie lugudest.
Esimene töökoht tõi meelde palju erilisi hetki
Tänase Alzheimeri päeva tähistamiseks toimus Pihlakodus järjekordne mälukohvik, mille teemaks oli „Minu esimene töökoht“.
Üheskoos meenutati esimesi töökohti, toonaseid tööülesandeid, kolleege ja erinevaid seiku tööelust. Mälestused viisid osalejad aastakümnete taha ning jutustamist ja äratundmisrõõmu jagus pikemaks ajaks. Oli nii naeru kui ka sügavalt liigutavaid hetki – nii mõnigi vajas paberit, et pisaraid pühkida. Kohtumise muutis veelgi kodusemaks ühine küpsisetordi söömine, mis liitis üheks tervikuks kokku nii aastatetagused mälestused kui maitsed.
Iga inimese lugu on väärtuslik
Alzheimeri päev juhib tähelepanu haigusele, mis mõjutab lisaks inimese mälule ka tema lähedasi ja igapäevast toimetulekut. Pihlakodudes soovime aga selle päeva puhul rõhutada ka midagi väga olulist: mäluhäire ei võta inimeselt ära tema elulugu, väärikust ega vajadust olla kuulatud ja kaasatud.
Mälukohvikud annavad võimaluse olla nähtav, saada kuulatud ja jagada oma erilisi hetki. Iga jagatud mälestus aitab meil inimest paremini tundma õppida: kes ta on, mida ta on oma elus kogenud, millist tööd teinud, mida armastanud ja mille üle uhkust tundnud.
Just seepärast jätkame Pihlakodudes mälukohvikute traditsiooni. Sest vahel piisab ühest laulust, tuttavast maitsest või lihtsast küsimusest „Kas mäletad…?“, et sünniks üks väga eriline hetk.
Mälestused ühendavad meid ja usume, et iga inimese lugu väärib hoidmist.